Niiiniinii. Mingi 40 minta tagasi jõudsin metsast koju. Jap, käisin esimest korda siin olles üksinda jooksmas, METSAS :P. Läksin umbes kell kuus majast välja. Väljaminnes seletasin hostisale paari sõnaga, et lähen jooksma. Hostema juba teadis sellest, ning teadis ka, et ma olen umbes tund aega ära (jooksen alati umbes tund ja mõned kümned minutid otsa).
Kõigepealt jooksin siis raudtee kõrval. Aga muidugi ma ei näinud seda raudteed, sest betoonsein on ees. Siis jooksin pikast trepist üles, mis viib kõrgele sillale, mis omakorda viib üle raudteede ühele "künkale". Siis jooksin mööda mingeid tänavaid, muidugi ülesmäge, kuni jõudsin Wiener Wald' - Viini metsadesse. Ja ma olin juba selleks ajaks jumala läbi. Aga ma ei lubanud endal seisma jääda ja jooksin edasi. Mõne aja möödudes läks kergemaks :).
Metsades on mingid rajad, kuhu on tehtud spetsiaalsed märgised, et mitte ära eksida. Aga mina neid ei mõista (blond nagu ma olen :D) ja jooksin suvaisi radupidi. Pidasin vaid meeles, kus majad asuvad - kui ära eksin, siis lihtsalt jooksen läbi metsa nende poole. Ja eks ma siis sattusin päris lahedatesse kohtadesse: mingi ilus külake oli mägede vahel (kahju, et fotokat ei olnud), mets oli täiega ilus, rajad läksid lahedalt, vahepeal oli kauguses olevaid mägesid näha... Täiega meeldis, võib-olla lähen homme varahommikul ka jooksma. Kui ma muidugi üles viitsin ärgata (mida ma muidugi ei viitsi).
Aga siis hakkas pimenema. Olin vist mingi kilomeetri sügavusel metsa sees. Ja muidugi ma mõtlesin juba vaikselt, et pärast olen eksinud. Aga ma ei lubanud endal paanitsema hakata ja otsustasin ühe raja kasuks, mis minu arvates viis tänava poole, kust olin metsa sisenenud. Mööda seda rada joostes päris mitu korda välgatas mõtteis, et pärast jõuan kuhugi valesse kohta välja; hostvanemad oleksid jumala paanikas, kui õigeks ajaks tagasi ei jõua jnejne. Aga siis rahustasin ennast sellega, et võin tagasi sinna külakesse minna ja õiget teed küsida või lasta juhatada. Ja jooksin edasi. Minu rahustuseks nägin vahepeal kõrval läbi puude mingeid valgusallikaid - selle järgi võisin arvata, et vähemalt olen kuhugi jõudmas.
Ning mõne kümne minuti pärast jõudsingi metsast välja. Nagu jõhker üllatus oli mulle endale ka :D. Natuke teisest kohast väljusin, aga õige tänav oli siiski. Pärast seda otsustasin joosta mööda tänavat, mis läks mäest alla. Jumala ilus oli. Kauguses oli jällegi mägesid näha jne... Ja need metsas nähtud valgusallikad olid tegelikult selle samuse tänava laternad :D. Otsustasin siis tagasi koju minna, sest tundus, et kell natuke palju. Olin kindel, et hostvanemad veitsa paanikas ka juba. Tagasi minnes jooksin üle selle samuse silla, mis viib üle raudteede - jällegi megailus vaatepilt - loojuv päike mägede taga. Mmmmm... Siis jooksin mingi kolm korda pikast trepist üles-alla ja siis jooksin täiest jõust koju - armastan neid viimaseid pingutusi :P. Parim osa trennist.
Ja haha, nurgatagant väljudes tulid mulle vastu mu hostisa ja naaber - usun, et nad olid valmis mind otsima tulema :D:D... mine metsa ikka :D:D. Ja siis nad juubeldasid minu tagasi jõudmise üle. :D Ma mingi: "Yes, it was good!" ja näitasin pöialt :D.
Tuppa jõudes oli kell mingi 7.15 vist, ja muidugi hostema oli suht paanikas. Mitte halvas mõttes, aga ikkagist. Ma ei võtnud oma "handy't" ka ju kaasa. Ma ise oleksin ka tegelikult paanikas tema asemel olnud. :D Aga kõik on siiski nüüd ok, ja mul mõnna olla :).
Kallikalli ja tschüss!
No comments:
Post a Comment